Administraator
|
Postitusi: 30
Kasutaja alates: Mar 2008
|
Kas meeldiv klienditeenindus on isiksuse või koolituse küsimus?
Üldjuhul inimesed, kes on ise olnud otsesed klienditeenindajad lasevad pisikesed pisivead ja ebameeldivused endast mööda. Nad teavad, mida tähendab päevast päeva nõudlike klientide teenindamine. Samas teavad nad ka piiri, millest alates tasub klienditeenindaja peale vaadata kortsus kulmuga ning öelda või vähemalt mõelda vägagi kriitiliselt.
Üheltpoolt ajendas mind seda küsimust kirja panema eelmisel nädalavahetusel kogetud tõeline ebaõnnestumine ühe ettekandja poolt ning teisalt Katrin Aedma artikkel Tark.ee viimases uudiskirjas. http://tark.ee/Virtuaalne-suhtlemiskultuur-Mi ...
Katrin kirjutas oma artiklis küll virtuaalsest suhtlemiskultuurist, tõi ta välja kaks tüüpilisemat viga, mida teenindajad teevad: teenindaja ei ole südamega asja juures ning ei ole piisavalt initsiatiivikas. Mossis, pahur ja ükskõikne teenindaja ongi ju kõige ebameeldivam. Kui teenindaja on sõbralik ja abivalmis, siis tema muid eksimusi ja kogenematust sageli ei märkagi. Olen ka nõus teise punktiga. Kui klienditeenindaja oskab märgata minu vajadust ning vastavalt sellele ka lahendust pakkuda, siis on ta juba rohkem kui pool müüki minu jaoks teinud.
Kus on siis lahendus, et rahuldada meie rahulolematus seoses ebameeldiva klienditeenindusega? On see isiksuse või koolituse küsimus? Katrin lisab oma artiklis, et olulised on selgitused ja arutelud. Tõenäoliselt see nii ka on, kuid veel olulisem on küsimus, kuidas neid selgitusi esitada ja arutelusid läbi viia, et saavutaksime soovitud klienditeeninduse taseme. Samas on ju meie teeninduses väga palju meeldivaid kogemusi. Kuidas küll saaks nende meelidvate kogemuste toel koolitada ebameeldivat teenindust?
|
